Laagrisse kandideerides ega sinna minnes ei osanud ma januneda millegi sellise järele, mille ma endaga sealt ära tulles kaasa võtsin. Puudus just selline elujanu, kuid taas igapäevaelus tagasi olles, on klaas minu jaoks pooltäis, kuid siiski vaid pool, sest ülejäänud poole pean oskama ise juurde hankida/kallata.

Juba mõned alguspäevad  laagris panid mind rohkem ümbritsevat märkama – inimesi, emotsioone, hetki, hääli, loodust, elusat ja elutut. Järgnevatel päevadel ei jõudnud ära imestada, kuivõrd teistsugune võib olla kellegi teise maailm, teadmised, huvid, õpetused, vaated, oskused. Ma polnud osanud mõeldagi, kuivõrd teistsugune võib olla kellegi teise jooksumaailm ja kuivõrd palju saan mina oma tegemisi selle põhjal muuta ja parendada. Olin tegelenud jooksmisega täiesti valedel põhjustel ja usun, et nende põhjuste muutmisteekond saab olema veel pikk, aga algus on tehtud ning just see ju ongi selle teekonna kõige raskem osa – tunnistamine.

Laager õpetas mind armastama loodust, just saarte loodust. Olen väga rõõmus ja tänulik, et sain veeta kümme päeva just saartel – juba sadamast saarte poole teel olles tundsin, kuidas kõik argimured seljataha jäävad. Pidevalt veega ümbritsetuna ja merehõngu tundes sai rohkem keskenduda just sellele, milleks me tulnud olime. Oskan nüüd rohkem hinnata vaikust või just looduse hääli, jättes muusikamängija koduseinte vahele.

Mul polnud aimugi, et ka joosta saab n-ö valesti. Ei oleks osanud arvata, et joostes endale energiat kogudes, kaotan seda füüsiliselt tegutsedes lausa topelt. Suurepärane oli võimalus saada näha enda jooksu videolt – usun, et panen kõik saadud kriitika ja nõuanded endale kõrvataha ning püüan neid õpetused ka oma jooksusammudesse rakendada. Uue tehnika, Chi-running’u põhitõdede avastamine oli minu jaoks samuti uudne, kuid kõik uus tuleks ära proovida ja kuna see tundus/tundub väga efektiivne nii tulemuste kui ka enda keha suhtes olevat, siis püüan kindlasti ka sellega tegelema hakata. Kindlasti püüan nüüd rohkem kuulata enda keha ning vaid trenni tegemise eesmärgil jooksmise unustada ning ka lõdvestavaid ehk n-ö puhkusejookse teha. Samuti oli suurepärane hommikuti päikest tervitada ning Shindo’d tehes PÄRISELT üles ärgata.

Kuna laagrisse olid kokku tulnud niivõrd erinevad inimesed, siis oli huvitav nendega kohanduda (kuigi päriselt kõigiga see ikkagi ei õnnestunud) ning neid küll siis pinnapealselt, küll sügavuti tundma õppida. Siinjuures tooksin välja tunniajase jooksu paarilisega, millele tagantjärele mõeldes imestan, kui ruttu võib terve tund mööduda ning ometi pole sa oma kaaslasest veel miskit teada saanud. Laager õpetas hakkama saama erinevates olukordades, erinevate iseloomude ja tunnetega. Oli ka ebameeldivaid intsidente, kuid kindlasti ei saaks selle alla liigitada telkimise või üheskoos söögitegemise. Laager andis suurepärase võimaluse hakkama saada eriliste mugavusteta ning harjumuspärase keskkonnata, säilitades oma iseseisvuse ning samas jäädes grupiga üheshingama.

Möödunud on nii mõnigi päev, kuid imestan isegi, kui palju ma siiani möödunud kümnest päevast räägin. See kõik oli lihtsalt niivõrd fantastiline, et tihtipeale, nagu ka selles kokkuvõttes, jääb sõnadest puudu – selle peab lihtsalt ise läbi tegema. Suured tänud kõigile osalejatele, kaasaelajatele ning algtajatele. Olen äärmiselt tänulik, et sain kogeda midagi slelist, mis ilmselt ei unune mitte kunagi. Laager muutis mind – paremaks, usun. Aitäh!