Selline pealkiri sobib tänasele postitusele imehästi - saadud on see Tumblr.com esilehelt n-ö päeva lausena.

Viimasel õhtul Pangal vaatasime filmi pealkirjaga “Steve Prefontain”, kelle nime polnud mina varem kuulnud. (Siinkohal mainin ka metsmaasikalkäiku, mis mulle alles Laura blogi lugedes meenus - suutsin neid ka nii palju alles jätta, et hommikuse pudru sisse saaks panna, IMEmaitsev!) Film oli kohati väga mõtlemapanev. Olen ka ise vahepeal mõtlema hakanud, mis on see, mis mind jooksma ajendab. Kas on need teiste mõjutused, iseenda ebakindlus, saavutusvajadus, kehalise vormi paranadamise tahtmine või lihtsalt see tunne, mis pärast jooksu ja jooksu ajal mind valdab? Tegelikult võib minu puhul need kõik kokku panna ja saakski põhjenduse, MIKS ma seda teen. Jooksumotiivid K. kohaselt on: Puudujääk, ülejääk, tasakaal, sündmus. Usun, et leiaksin kõigist neist märksõnadest miskit, millest saaksin kokku panna oma jooksumotiivi. Avastus minu jaoks oli K. loodud mõiste Minavangla. Olin küll teinud mitmeid avastusi seoses pärastjooksu enestundega - nt jooksurajale mahajäänud pinged ja kaasavõetud mõistmine, hellus ja üldine rõõm - kuid Minavangla on midagi, millest tuleb lihtsalt välja murda (ainus vangla, millest väljamurdmine seaduslik oleks). Ei ole tarvis oma mina ära kaotada ega täielikult muuta ja seda veel teiste pärast vaid tuleb osata oma mina paindlikumaks muuta, et see poleks kui võõrkeha endale ja ka teistele. Tuleb osata oma mina ja kehaga sõber olla. Minul on sinnani veel pikk tee.

Eile lõunaajal saime PÄRIS süüa - köögitoimkond tegi meile väga maitsva kalatoidu, grill-lesta. Lõunasöök oli ka see, mis pani punkti meie viibimisele Pangal. Edasi liikusime Mustjalga, kus tegime ära ka oma õhtuse jooksu - ajaks 1h ja 15(kuni 20) min ja ca 13 km, pulss 160 ringis. Viimane samm plärtsatas porilombis (muidugi hoidsin ma ka Kerlist kõvasti kinni, et ta ka märjaks saaks). Isegi see vesi ei jahutanud. Kraadideks ca 30. Õhtust sõime samuti Mustjalas ning pärast seda alustasime oma ekslemist mööda kruusateid. Rand, kus pidime esialgu peatuma oli täis hiiglaslikke sipelgaid (koos meiega, kes me seal sipelgatena rutturuttu ära üritasime saada), seetõttu võtsime suuna Madise tuttavasse kanti, Tagamõisa poolsaarele, Neeme sallu. Sipelgatest ei olnud ka seal puudust, kuid leidsime oma telgile sobiva koha siiski. Naabriks taaskord Laura - pean ka mainima, et telkide lahti- ja kokkupakkimises oleme juba oma ala meistrid(H). Tegime jalutus- ja supluskäigu mõnesaja meetri kaugusele randa, kus kõik (pean ju uhkeldama) mu patsitegemist Kerlile ammulisui vaatasid. Sellist tunnustust pole ma veel punumises saanud:) Tegelikult sain ka juba laagri alguses, sest Laurale meeldisid mu patsid ka väga (karvatuustid paistavad küll juba neist välja, kuid see ei heiduta teda). Õhtuhämaruses tehti lõke ning istusime kõik ümber selle - pidasime ka väikestviisi Riho sünnipäeva, kingituseks-jagamiseks Snicksipakk. Šokolaaaaaaaaaaaaaaaaaaaad!!! Õhtune teema: Armastus. Siinkohal teeks ka reklaami Martinile ja tema üritusele, mis peaks toimuma Lõuna-Eesti kandis, Põlvamaal, Munalinnas ning mille nimi on Armastuse sagedus. Ajaks peaks olema 12-15.08. Uurige kindlasti!

Et siis, mis on armastus teie jaoks? Kui seda küsida, siis milline kujund või sümbol või isik teie silme ette kerkib? Või miiisssss vääääärvi on armastuuuuus, kes seda teab? Tegelikult vastasid sellele küsimusele vaid mehed - olete üllatunud? Mis võib selle põhjuseks olla, ei oskagi öelda. Ometi ei hakanud ma kesteabmispõhjustel sellesse ka sügavuti minema. Küsite minu käest, mis on armastus minu jaoks? Leierdus, kuid minu jaoks nii omane: seda ei ole võimalik päriselt ja lõpuni sõnadega seletada, seda peab tundma. Armastus on enda andmine ja vastusaamine. Armastus on enese avastamine, just! Nüüd ma siis tean, miks on see Elujooksuga nii üheses sõltuvuses. Eks?!

Päev oli pikk ning väsinumad läksid telkidesse, ka mina, Kerli ja Laura. Naabrivalve missugune. Minu ja Kerli diskussioon jätkus telgis – see oli väga ootamatu ja põnev. Niimoodi asjadest rääkimine meie müügijuhiga oli üllatav:) seda meeldivalt. Usun, et hakkasime mõlemad mõtlema, miks on midagi nii ühest meiega juhtunud.

Midagi nii luksuslikku pole minu jaoks siin laagris veel olnud – nimelt tänahommikune jooks. Rannas. Paljajalu. Vee ja liiva piirimail. Midagi sellist võiksin teha igal hommikul. Ja lõunaajal. Ja õhtul. IGAVESTI! Jooksu ajal sai selgeks ka tõdemus, mida K. meile laagriajal pidevalt on üritanud meelele tallele panna – looduse, inimest ja kogu sind ümbritseva tähelepanemine. Jooksime hanereas neeme tipu poole, kuid vaid osad panid tähele paar meetrit trajektoorist kõrval olevat hüljest… Kahjuks polnud ta enam võimeline häält tegema ja „käsi“ vastu vett plaksutama, et teda tähele pandaks. Ehk see oligi põhjus, miks teda ei märgatud – me ei oska veel tähele panna elutu enda ümber, mis pole ju tegelikult põrmugi tähtsam kui elusloodus. Tee, millel me jookseme ei ela ega hinga, vähemalt mitte päriselt. Kuid meie sellele küll. Elus ja eluta on omavahel sõltuvuses ja muudmoodi ei saakski, kuid me ei oska seda hinnata. Veel.

Hetkeline peatuspaik: Loona mõis.
Hetkeline sihtpunkt: oma (jooksu)sündmus.