Minu Elujooksu pael

Laagrisse kandideerides ega sinna minnes ei osanud ma januneda millegi sellise järele, mille ma endaga sealt ära tulles kaasa võtsin. Puudus just selline elujanu, kuid taas igapäevaelus tagasi olles, on klaas minu jaoks pooltäis, kuid siiski vaid pool, sest ülejäänud poole pean oskama ise juurde hankida/kallata.

Juba mõned alguspäevad  laagris panid mind rohkem ümbritsevat märkama – inimesi, emotsioone, hetki, hääli, loodust, elusat ja elutut. Järgnevatel päevadel ei jõudnud ära imestada, kuivõrd teistsugune võib olla kellegi teise maailm, teadmised, huvid, õpetused, vaated, oskused. Ma polnud osanud mõeldagi, kuivõrd teistsugune võib olla kellegi teise jooksumaailm ja kuivõrd palju saan mina oma tegemisi selle põhjal muuta ja parendada. Olin tegelenud jooksmisega täiesti valedel põhjustel ja usun, et nende põhjuste muutmisteekond saab olema veel pikk, aga algus on tehtud ning just see ju ongi selle teekonna kõige raskem osa – tunnistamine.

Laager õpetas mind armastama loodust, just saarte loodust. Olen väga rõõmus ja tänulik, et sain veeta kümme päeva just saartel – juba sadamast saarte poole teel olles tundsin, kuidas kõik argimured seljataha jäävad. Pidevalt veega ümbritsetuna ja merehõngu tundes sai rohkem keskenduda just sellele, milleks me tulnud olime. Oskan nüüd rohkem hinnata vaikust või just looduse hääli, jättes muusikamängija koduseinte vahele.

Mul polnud aimugi, et ka joosta saab n-ö valesti. Ei oleks osanud arvata, et joostes endale energiat kogudes, kaotan seda füüsiliselt tegutsedes lausa topelt. Suurepärane oli võimalus saada näha enda jooksu videolt – usun, et panen kõik saadud kriitika ja nõuanded endale kõrvataha ning püüan neid õpetused ka oma jooksusammudesse rakendada. Uue tehnika, Chi-running’u põhitõdede avastamine oli minu jaoks samuti uudne, kuid kõik uus tuleks ära proovida ja kuna see tundus/tundub väga efektiivne nii tulemuste kui ka enda keha suhtes olevat, siis püüan kindlasti ka sellega tegelema hakata. Kindlasti püüan nüüd rohkem kuulata enda keha ning vaid trenni tegemise eesmärgil jooksmise unustada ning ka lõdvestavaid ehk n-ö puhkusejookse teha. Samuti oli suurepärane hommikuti päikest tervitada ning Shindo’d tehes PÄRISELT üles ärgata.

Kuna laagrisse olid kokku tulnud niivõrd erinevad inimesed, siis oli huvitav nendega kohanduda (kuigi päriselt kõigiga see ikkagi ei õnnestunud) ning neid küll siis pinnapealselt, küll sügavuti tundma õppida. Siinjuures tooksin välja tunniajase jooksu paarilisega, millele tagantjärele mõeldes imestan, kui ruttu võib terve tund mööduda ning ometi pole sa oma kaaslasest veel miskit teada saanud. Laager õpetas hakkama saama erinevates olukordades, erinevate iseloomude ja tunnetega. Oli ka ebameeldivaid intsidente, kuid kindlasti ei saaks selle alla liigitada telkimise või üheskoos söögitegemise. Laager andis suurepärase võimaluse hakkama saada eriliste mugavusteta ning harjumuspärase keskkonnata, säilitades oma iseseisvuse ning samas jäädes grupiga üheshingama.

Möödunud on nii mõnigi päev, kuid imestan isegi, kui palju ma siiani möödunud kümnest päevast räägin. See kõik oli lihtsalt niivõrd fantastiline, et tihtipeale, nagu ka selles kokkuvõttes, jääb sõnadest puudu – selle peab lihtsalt ise läbi tegema. Suured tänud kõigile osalejatele, kaasaelajatele ning algtajatele. Olen äärmiselt tänulik, et sain kogeda midagi slelist, mis ilmselt ei unune mitte kunagi. Laager muutis mind – paremaks, usun. Aitäh!

Kätte on jõudnud 9. päeva õhtupoolik. Juba. Ees on ootamas vaid üks jooks – elujooks. Tegelikult ei saagi öelda, et just homne jooks on elujooks, milleks kõik siia laagrisse tulid. Kogu see protsess, terve laager ühtselt on olnud elu. Ja jooks. Miski, millest ma veel täielikult ja lõpuni aru pole saanudki. Miski, mille järele ma siia laagrisse tulles ei osanud januneda. Miski, mis muudab. Kogu elu. Ma loodan. Ja püüan.

Selline pealkiri sobib tänasele postitusele imehästi - saadud on see Tumblr.com esilehelt n-ö päeva lausena.

Viimasel õhtul Pangal vaatasime filmi pealkirjaga “Steve Prefontain”, kelle nime polnud mina varem kuulnud. (Siinkohal mainin ka metsmaasikalkäiku, mis mulle alles Laura blogi lugedes meenus - suutsin neid ka nii palju alles jätta, et hommikuse pudru sisse saaks panna, IMEmaitsev!) Film oli kohati väga mõtlemapanev. Olen ka ise vahepeal mõtlema hakanud, mis on see, mis mind jooksma ajendab. Kas on need teiste mõjutused, iseenda ebakindlus, saavutusvajadus, kehalise vormi paranadamise tahtmine või lihtsalt see tunne, mis pärast jooksu ja jooksu ajal mind valdab? Tegelikult võib minu puhul need kõik kokku panna ja saakski põhjenduse, MIKS ma seda teen. Jooksumotiivid K. kohaselt on: Puudujääk, ülejääk, tasakaal, sündmus. Usun, et leiaksin kõigist neist märksõnadest miskit, millest saaksin kokku panna oma jooksumotiivi. Avastus minu jaoks oli K. loodud mõiste Minavangla. Olin küll teinud mitmeid avastusi seoses pärastjooksu enestundega - nt jooksurajale mahajäänud pinged ja kaasavõetud mõistmine, hellus ja üldine rõõm - kuid Minavangla on midagi, millest tuleb lihtsalt välja murda (ainus vangla, millest väljamurdmine seaduslik oleks). Ei ole tarvis oma mina ära kaotada ega täielikult muuta ja seda veel teiste pärast vaid tuleb osata oma mina paindlikumaks muuta, et see poleks kui võõrkeha endale ja ka teistele. Tuleb osata oma mina ja kehaga sõber olla. Minul on sinnani veel pikk tee.

Eile lõunaajal saime PÄRIS süüa - köögitoimkond tegi meile väga maitsva kalatoidu, grill-lesta. Lõunasöök oli ka see, mis pani punkti meie viibimisele Pangal. Edasi liikusime Mustjalga, kus tegime ära ka oma õhtuse jooksu - ajaks 1h ja 15(kuni 20) min ja ca 13 km, pulss 160 ringis. Viimane samm plärtsatas porilombis (muidugi hoidsin ma ka Kerlist kõvasti kinni, et ta ka märjaks saaks). Isegi see vesi ei jahutanud. Kraadideks ca 30. Õhtust sõime samuti Mustjalas ning pärast seda alustasime oma ekslemist mööda kruusateid. Rand, kus pidime esialgu peatuma oli täis hiiglaslikke sipelgaid (koos meiega, kes me seal sipelgatena rutturuttu ära üritasime saada), seetõttu võtsime suuna Madise tuttavasse kanti, Tagamõisa poolsaarele, Neeme sallu. Sipelgatest ei olnud ka seal puudust, kuid leidsime oma telgile sobiva koha siiski. Naabriks taaskord Laura - pean ka mainima, et telkide lahti- ja kokkupakkimises oleme juba oma ala meistrid(H). Tegime jalutus- ja supluskäigu mõnesaja meetri kaugusele randa, kus kõik (pean ju uhkeldama) mu patsitegemist Kerlile ammulisui vaatasid. Sellist tunnustust pole ma veel punumises saanud:) Tegelikult sain ka juba laagri alguses, sest Laurale meeldisid mu patsid ka väga (karvatuustid paistavad küll juba neist välja, kuid see ei heiduta teda). Õhtuhämaruses tehti lõke ning istusime kõik ümber selle - pidasime ka väikestviisi Riho sünnipäeva, kingituseks-jagamiseks Snicksipakk. Šokolaaaaaaaaaaaaaaaaaaaad!!! Õhtune teema: Armastus. Siinkohal teeks ka reklaami Martinile ja tema üritusele, mis peaks toimuma Lõuna-Eesti kandis, Põlvamaal, Munalinnas ning mille nimi on Armastuse sagedus. Ajaks peaks olema 12-15.08. Uurige kindlasti!

Et siis, mis on armastus teie jaoks? Kui seda küsida, siis milline kujund või sümbol või isik teie silme ette kerkib? Või miiisssss vääääärvi on armastuuuuus, kes seda teab? Tegelikult vastasid sellele küsimusele vaid mehed - olete üllatunud? Mis võib selle põhjuseks olla, ei oskagi öelda. Ometi ei hakanud ma kesteabmispõhjustel sellesse ka sügavuti minema. Küsite minu käest, mis on armastus minu jaoks? Leierdus, kuid minu jaoks nii omane: seda ei ole võimalik päriselt ja lõpuni sõnadega seletada, seda peab tundma. Armastus on enda andmine ja vastusaamine. Armastus on enese avastamine, just! Nüüd ma siis tean, miks on see Elujooksuga nii üheses sõltuvuses. Eks?!

Päev oli pikk ning väsinumad läksid telkidesse, ka mina, Kerli ja Laura. Naabrivalve missugune. Minu ja Kerli diskussioon jätkus telgis – see oli väga ootamatu ja põnev. Niimoodi asjadest rääkimine meie müügijuhiga oli üllatav:) seda meeldivalt. Usun, et hakkasime mõlemad mõtlema, miks on midagi nii ühest meiega juhtunud.

Midagi nii luksuslikku pole minu jaoks siin laagris veel olnud – nimelt tänahommikune jooks. Rannas. Paljajalu. Vee ja liiva piirimail. Midagi sellist võiksin teha igal hommikul. Ja lõunaajal. Ja õhtul. IGAVESTI! Jooksu ajal sai selgeks ka tõdemus, mida K. meile laagriajal pidevalt on üritanud meelele tallele panna – looduse, inimest ja kogu sind ümbritseva tähelepanemine. Jooksime hanereas neeme tipu poole, kuid vaid osad panid tähele paar meetrit trajektoorist kõrval olevat hüljest… Kahjuks polnud ta enam võimeline häält tegema ja „käsi“ vastu vett plaksutama, et teda tähele pandaks. Ehk see oligi põhjus, miks teda ei märgatud – me ei oska veel tähele panna elutu enda ümber, mis pole ju tegelikult põrmugi tähtsam kui elusloodus. Tee, millel me jookseme ei ela ega hinga, vähemalt mitte päriselt. Kuid meie sellele küll. Elus ja eluta on omavahel sõltuvuses ja muudmoodi ei saakski, kuid me ei oska seda hinnata. Veel.

Hetkeline peatuspaik: Loona mõis.
Hetkeline sihtpunkt: oma (jooksu)sündmus.

Nüüdseks peaks meie seltskond oleme täielik - eile saabusid viimased 3 inimest. Olime oma teise öö telgis ning seal saame ka olla tänase öö - peatumispaigaks hetkel Panga Pank, Saaremaa. Mina, kui “põline saarlane” ei mäletanud enam sedagi, et Hiiumaa-Saaremaa vahelist vett ühendab autosild. Kruusateid on läbitud vaat et rohkem kui sulanud asfaltkatteid nühitud. Vähemalt ei pea täna oma asju kuhugi autosse tagasi suruma:) Samas, mida kuradit ma vingun? Vabatahtlikult sai siia tuldud…

Ka eileõhtune köögitoimkond oli meie kanda, seega õhtusööki tegime juba meie uues peatumispaigas, kuid see ei möödunud viperusteta. Polnud siiski miskit hullu - väikesed möödarääkimised vaid. Kuid õhtusöök, supp, sai tehtud. Ometi jäi see päris hilja peale ja jooksutiir sai tehtud 10 ringis. Võiks öelda, et see oli päeva parim osa. Tempo oli minu jaoks ehk kiire (Kerli lippab ju kiiremini), kuid jooks oli siiski super. Alustasime pangaäärsel teerajal vaadates rahulikku õhtust merd, jätkus metsavahel männijuurikate ja hiiglaslike rööbaste vahel ning kulges niiviisi peaaegu lõpuni. Kuna jäime kolmekesi, mina, Kerli ja Einar, ühte sammu seadma ning seetõttu jäime kolme seltskonna keskele, siis pidime ise raja leidma. Tegime küll ühe “vale”pöörde, kuid jooksime siiski oma aja täis ja usun, et ka distants oli sama. Kristjan rääkis, et venitama peaks sama kaua, kui joostakse, kuid meie kui algajad saime eile hakkama 20 minutiga. Lähipäevil saame kindlasti venitusi, venitusi, venitusi… Aga see on ainult hea - ongi unarusse jäänud taastumine ja lõdvestamine. 

Hommikune ärkamine muutub järjest raskemaks, juba nüüd. Samas äratab hommikune jooks mõnusalt üles. Kristjani soovituse kohaselt oleks hea, kui me viimastel laagripäevadel enam üldse kohvi ei vajaks/tarbiks. Pole seda ka siinsetel hommikutel tarbinud - aga eks see pigem selle süü, et ma ise nii laisk olen ja seda teha ei viitsi. Ja olge nüüd, piimata seda kaa jooma ei hakka (ja see läheb meil tavaliselt pudru sisse). Aga eks see teeb tegelikult vaid head - kohv on see kurjajuur, kes raua kehast väljutab ning mu hommikujooksude ajal pulsi lakke tõstab. Aga ostsin täna poest 3in1 Nescafe… naer. Nüüd aga ootame lõunasööki (toimkond on täna Laura ja Riinaõlul) ning kuna ilm on täna pilvine (meil sadas ka hommikujooksu ajal, usute?), siis saame ka õhtuse jooksu varem teha. Ennelõuna möödus loengureziimil - grupitöö oli selle märksõna.

Mõelge, milleta poleks jooksukogemus teie jaoks See. Mida on teil vaja selleks, et teie jooksukogemus oleks täiuslik ja täielik.

Mugavus, saavutusvajadus, tahe, füüsiline olukord, rahulolu, enese väljaelamine/mahalaadimine.

Read More

Alustasime Kerliga oma rännakut kella 12st, mil (auto)kraadid näitasid 31,5 soojakraadi ning hommikusest dušist polnud kottide autosse punnitamise järel mingit kasu. Ja nii me siis Pärnu poole vurama hakkasimegi. Tegime veel päris mitmed sisseostud (nagu näiteks uued tossud, sokid, nokamüts ja mida kõike veel) ning käisime ka söömas, Steffanis (Terje, sattusime uue teenindaja peale, aga too oli pisut käbedam). Kella 5st sõitsime üle silla ning võtsime peale veel kaks inimest, Laura ja Anni. Nagu juba mainisin, siis kodinaid oli meil autosse päris kaua vaja punnitada, kuid hakkama saime. Mõelda ei taha aga sellele, et pidevalt on vaja neid asju sealt autost välja tõsta, uude laagripaika viia ning siis jälle autosse tagasi sundida. See saab katsumus olema. Igal juhul jõudsime Virtsu sadamasse tubli varuga. Võtsime siis praami järjekorda end sappa ning peagi olime ka praami peal. “Vale” praami peal. S.t seda, et olime liiga kannatamatud ja läksime lihtsalt varasemale praamile, kuid ootasime ülejäänud seltskonna ära teisel pool vett. Edasi liikusime oma esimesse laagripaika, milleks on siiani Muhu põhikool. Õhtune jooksutiir aga jäi ära - selle asemel läksime hoopis randa jalutama, ujuma, mõtisklema. Ahjaa, seltskonnast nii palju, et see on suhteliselt kirju. On värvilisi kui ka värvilisemaid sulgi.

Täna (13.07) oleme Kerliga vabatahtlikud köögitoimkonnas ning kohekohe sammumegi köögi poole lõunasööki vaaritama. Hommikust putru igatahes kiideti(H) ja maamunakollane rullbiskviit viis ka keele alla. Äratus oli kell 8 ning 8:10 juba seadsime jooksusamme. Väike kosutav/äratav tiir lähiümbruses. Seejärel saime natuke osa ka ShinDo’st (kuid vähe, sest pudru oli vaja valmis teha) ja pärast hommikusööki kostitas Kristjan meid loenguga. Saab huvitav olema! Muruniiduk, miks? Sest see on meie laagri märksõna, tundub nii… Eilse koosoleku ajal väljas trepi peal segas Kristjani kõnet muruniiduk… Kell 5:19 a.m äratas meid muruniiduk… Ja oh üllatust, väljas vurab praegu, mis? Muruniiduk! Meie mootor töötab, mille peal? Kohe lähme ju süüa tegema.

Kes ma olen?
Kuhu ma lähen?
Kuidas ma seda teen?
Milleks? Miks?